Postmodernistlikud teooriad
Postmodernistlikud juhtimisteooriad on laiahaardelised ja vabameelsed ühiskonnakriitilised käsitlused, kus uuritakse ebaõigluse, asümmeetrilise mõjuvõimu, ebatäpse kommunikatsiooni ja eneseteadvusega seonduvaid küsimusi. Lähtutakse seisukohast, et organisatsioon ei ole pelgalt ratsionaalselt otsuseid tegev üksus vaid organisatsiooni liikmete huvid on mitmetahulised ning pigem ebaratsionaalsed. (Türk, Siimon, 2004)
Postmodernistlikud käsitlused lähtuvad sellest, et organisatsiooni saab vaadelda mitut moodi, olenevalt käsitlusest, mida parasjagu rakendame. Diskussioon põhineb juhtimise ja organisatsiooni traditsioonilise ja moodsa käsitluse konfliktil. Postmodernistid väitsid, et klassikalised teooriad pole osutunud õigeks.
Postmodernism rõhutab muutlikkust ja erinevusi. Väidetakse, et muutuste, kaose ja võimaluste maailmas pole võimalik korrapärasust tagada, seetõttu keskendutakse üha enam tähendustele. Olulist rolli etendavad postmodernistlikes käsitlustes töötajate motiveerimine, mõjutamine ja eestvedamine, mida iseloomustab väärtuste, tõekspidamiste ja sotsiaalsete normide paljusus.
Postmodernistlikes juhtimise käsitlustes pööratakse põhitähelepanu mõjutamisele ideede ja tegevuse kaudu.
Postmodernistlike käsitluste areng lõi eeldused eestvedamisteooriate arenguks, mis aitavad kiiremini ja paremini toime tulla ebamäärastes olukordades. Sellega seonduvalt saavutasid 20. sajandi lõpus suure populaarsuse lihtsaid juhtimisteooriaid esitavad anglo-ameerika juhtumis- ja eestvedamisteoreetikud nagu Tom Peters, John Kotter, Peter Drucker, Stephen Covey, Eliyahu Goldratt jt
Postmodernistlikud käsitlused lähtuvad sellest, et organisatsiooni saab vaadelda mitut moodi, olenevalt käsitlusest, mida parasjagu rakendame. Diskussioon põhineb juhtimise ja organisatsiooni traditsioonilise ja moodsa käsitluse konfliktil. Postmodernistid väitsid, et klassikalised teooriad pole osutunud õigeks.
Postmodernism rõhutab muutlikkust ja erinevusi. Väidetakse, et muutuste, kaose ja võimaluste maailmas pole võimalik korrapärasust tagada, seetõttu keskendutakse üha enam tähendustele. Olulist rolli etendavad postmodernistlikes käsitlustes töötajate motiveerimine, mõjutamine ja eestvedamine, mida iseloomustab väärtuste, tõekspidamiste ja sotsiaalsete normide paljusus.
Postmodernistlikes juhtimise käsitlustes pööratakse põhitähelepanu mõjutamisele ideede ja tegevuse kaudu.
Postmodernistlike käsitluste areng lõi eeldused eestvedamisteooriate arenguks, mis aitavad kiiremini ja paremini toime tulla ebamäärastes olukordades. Sellega seonduvalt saavutasid 20. sajandi lõpus suure populaarsuse lihtsaid juhtimisteooriaid esitavad anglo-ameerika juhtumis- ja eestvedamisteoreetikud nagu Tom Peters, John Kotter, Peter Drucker, Stephen Covey, Eliyahu Goldratt jt
Organisatsioonilise täiuslikkuse teooria (1)
Tom Petersit peetakse eelmise sajandi lõpu kõige populaarsemaks ja enim loetuks juhtimise „guruks“.
Peters on seisukohal, et paljud põhimõtetest, millele toetub juhtimine USAs, on valed ning soovitab vabaneda vananenud juhtimistehnikatest ja stiilidest. Teda on kritiseeritud pealiskaudse lähenemise pärast oma kirjutistes, kuid samas paljud tema poolt loodud kontseptsioonid on tänapäeval aktsepteeritud juhtimisalaste seisukohtadena.
Tom Peters
en.wikipedia.org/wiki/Tom_Peters
Tom Peters ei pea juhtimist ainult teaduseks. Ta rõhutab, et juhtimise käsitlemine teadusena varjutab ohtlikult juhtimise kui kunsti käsitluse.
Ta on ka üks autoritest, kes uurimisele tuginedes on välja toonud kaheksa nn väga heade ettevõtete tunnust (Vadi, 2004):
1.Orienteeritus tegutsemisele
2. Lähedal klientidele.
3. Autonoomia ja ettevõtlikkus.
4. Tootlikkus läbi inimeste.
5. Väärtuspõhine juhtimine
6.Tegelemine tuntud asjadega.
7. Lihtne organisatsiooni struktuur.
8. Tsentraliseeritud põhiväärtused kombineeritud detsentraliseeritud organisatsiooniga.
