Klassikalised juhtimisteooriad
Juhtimise klassikalised teooriad hakkasid levima 20. sajandi algul, mil mitmed edukad praktikud-töösturid üritasid oma kogemusele ka teoreetilist tausta luua ning anda selle põhjal soovitusi juhtimise tõhustamiseks.
Klassikalised juhtimisteooriad jagatakse kolme peamisse rühma:
- Teaduslik juhtimine;
- Administratiivne juhtimine;
- Bürokraatlik juhtimine.
Klassikalised juhtimisteooriad jagatakse kolme peamisse rühma:
- Teaduslik juhtimine;
- Administratiivne juhtimine;
- Bürokraatlik juhtimine.
Teaduslik juhtimine
Teadusliku juhtimise esimeseks tunnustatud juhtimisteoreetikuks oli USA metallurgiatehase peainsener Frederick Winslow Taylor (1856-1915). Ta uuris võimalusi ettevõtte kulude alandamiseks ja tulude suurendamiseks. Põhitähelepanu all oli tööviljakuse tõstmine.
Oma raamatus Principles of Scientific Management toob ta välja juhtimise neli põhiprintsiipi:
- Tööd tuleb teaduslikult uurida ja juhtida;
- Töötajaid tuleb teaduslikult põhjendatult valida ja arendada;
- Tööliste ja juhtkonna vahel peab valitsema koostööle orienteeritus;
- Tööjaotus tööliste ja juhtkonna vahel peab olema konkreetne.
Frederick Winslow Taylor
en.wikipedia.org/wiki/Frederick_Winslow_Taylor
Taylori eestvedamisel töötati välja tükitööl põhinevad töötasustamissüsteemid, millega saavutati tööviljakuse tõus. Samuti soovitas ta tööd normeerida.
Teadusliku juhtimiste rajajate hulgas olgu ära mainitud ka autotööstur Henry Ford, kes arendas tootmisprotsessi, millega kaasnes masstootmise süsteemi loomine.
Teadusliku juhtimise teooriat arendas edasi Henry Gantt, kes uuris tööliste tööefektiivsusel ja töötulemustel põhinevate palga – ja preemiasüsteemide valdkonda.
Tööviljakuse tõstmise küsimustega ja tööliigutuste optimeerimisega tegelesid ka teadusliku juhtimise koolkonna esindajad abilelupaar Frank ja Lillian Gilbreth’id.
Oma raamatus Principles of Scientific Management toob ta välja juhtimise neli põhiprintsiipi:
- Tööd tuleb teaduslikult uurida ja juhtida;
- Töötajaid tuleb teaduslikult põhjendatult valida ja arendada;
- Tööliste ja juhtkonna vahel peab valitsema koostööle orienteeritus;
- Tööjaotus tööliste ja juhtkonna vahel peab olema konkreetne.
Frederick Winslow Taylor
en.wikipedia.org/wiki/Frederick_Winslow_Taylor
Taylori eestvedamisel töötati välja tükitööl põhinevad töötasustamissüsteemid, millega saavutati tööviljakuse tõus. Samuti soovitas ta tööd normeerida.
Teadusliku juhtimiste rajajate hulgas olgu ära mainitud ka autotööstur Henry Ford, kes arendas tootmisprotsessi, millega kaasnes masstootmise süsteemi loomine.
Teadusliku juhtimise teooriat arendas edasi Henry Gantt, kes uuris tööliste tööefektiivsusel ja töötulemustel põhinevate palga – ja preemiasüsteemide valdkonda.
Tööviljakuse tõstmise küsimustega ja tööliigutuste optimeerimisega tegelesid ka teadusliku juhtimise koolkonna esindajad abilelupaar Frank ja Lillian Gilbreth’id.
